Täpne aeg Petseris:
EST

Vana Liivimaa piiri lähedal tekkis Petseri asula palverändurite peatuspaigast teel 1473. aastal asutatud mungakloostri juurde. Liivi sõja ajal 16. sajandil ümbritseti klooster võimsa kivimüüri ja kindlustornidega, millega Petseri muutus tugevaks piirikindluseks. Vene tsaar Ivan IV (Julm) asustas Petserisse sõja­mehi, kes rajasid kloostri juurde alevilaadse asula. 16. sajandist alates oli Petseri Venemaa tähtis tugipunkt võitluses Liivi Ordu, Poola-Leedu ja Rootsi vastu, kes korduvalt Petserit rüüstasid ja põletasid (1592, 1634, 1655, 1702). Suurtulekahjudes aastail 1688 ja 1774 said kloostri puitehitised kõvasti kannatada. Tsaar Peeter I käsul tugevdati 1701. aastal Petseri kaitset muldkindlustuste ja kraavidega. Pärast Põhjasõda (1700-1721) kaotas Petseri oma tähtsuse kindlusena. Aastail 1782-1797 oli Petseri linn Pihkva asehaldurkonda kuuluva Petseri maakonna keskus.

Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel 2. veebruaril 1920 sõlmitud Tartu rahu­lepinguga, mis lõpetas Eesti Vabadussõja, jäi Petseri Eesti Vabariigi piiridesse ja sai Petseri maakonna administratiivseks keskuseks. 1920.-1930. aastail arenes linn jõudsalt. Vene küla meenutava vanalinna kõrvale tekkis uus linnaosa kaasaegsete hoonete ja tänavatega. Kiiresti kasvas ka linnaelanike arv. 1922 elas Petseris u 2000 inimest, neist eestlasi (sh setud) oli 1/3; 1934. aastal oli elanikke 4300, neist eestlasi 55%, venelasi 41%. 1920. aastail sai kuni 30 000 Petserimaa elanikku endale perekonnanimed, järsult paranesid hariduse saamise võimalused, elavnes kultuuriseltside tegevus. 24. mail 1939 laastas Petserit suur tulekahju, kus maha põles 212 maja (kolmandik hoonetest), peavarjuta jäi 1500 inimest.

Nõukogude okupatsiooni ajal eraldati Petseri Eestist ja liideti 1944. aastal Vene NFSV Pihkva oblastiga, kus ta sai Petseri maakonna keskuseks. Tänapäeval elab Petseris u 15 000 inimest, neist mõnisada eestlast.

Petseri peamine huviväärsus on vene õigeusu mungaklooster rohkete sakraalehitistega. Liivakivisse ehitatud Uspenski peakirik (1473) ja selle peale ehitatud Pokrovski kirik (1759), Suur kellatorn (1523), Blagoveštšenski kirik (1541), Püha Nikolai kirik (1565) Püha väravaga, kust algab nn Verine tee, Püha Laatsaruse kirik (1800), Püha Mihhaili kirik (1827), Sretenski kirik (1870), varakamber raamatukoguga (16. sajand), munkade elumaja, söögisaal (1896), kabel (1910), Püha kaev, Püha mägi, kus kasvab Püha tamm, samuti kivist ringmüür üheksa torniga.

Eesti iseseisvuse ajal tehti kloostris suuremastaabilisi restaureerimistöid. Kloostri juures töö­tas 1933. aastast vaimulike seminar, mille Nõukogude okupatsioonivõimud 1940. aastal sul­gesid. Teises maailmasõjas sai klooster 1944. aastal rängalt kannatada ja taastati pärast sõda.

Kloostri all on Kamenetsi oru looduslikud koopad, mida mungad on sajandite vältel kaevanud suuremaks, nii et nende kogupikkus ulatub 200 meetrini. Koobastesse maeti munkasid, kirikutegelasi ja kloostriga seotud ilmalikke isikuid.

Kloostri kirikutes on rohkesti mitmesuguseid reliikviaid. Kloostri asutaja Joanni säilmed asuvad Uspenski kirikus. Seal asub ka kirst iguumen Korneliuse säilmetega. Püha märter Kornelius oli kõige mõjukam kloostriülem. Tema valitsemisajal (1529-1570) ehitati klooster võimsaks kindluseks. Pärimuse järgi lõi Ivan Julm, kes kahtlustas iguumen Korneliust reetmises, äkkvihas 1570. aastal mõõgaga maha tema pea Püha värava juures. Seejärel kahetsenud ta koheselt oma tegu ja kandnud kätel Korneliuse surnukeha Uspenski kirikusse mööda nn Verist teed. 1936. aastal külastas kloostrit 20 000 turisti, neist 2500 välismaalast 18 riigist.

Sajandeid oli Petseri Setumaa majanduslik, kultuuriline ja usuline keskus. Setude kui eest­laste ühe etnilise rühma omanäoline kultuur ühendab endas nii eesti kui vene kultuurile iseloomulikke jooni. Väga rikkalik ja omapärane on nende rahvakultuuriline pärand -rahvalaulud, rahvarõivad, kombed.